Haridusvõrgu tehtud või tegemata jäänud otsused mõjutavad õppekvaliteeti, õpetajaks õppijate kooli jõudmist ja püsimist enam, kui arvata oskame, mistõttu tuleks kohalikelt omavalitsustelt nõuda otsusteni jõudmist ka siis, kui on vaja teha ebapopulaarseid, kuid tulevikku vaatavaid otsuseid, kirjutab Piret Sapp.
Juba kümme aastat tagasi tõdes endine riigikontrolör ja praegune Eesti president Alar Karis riigikontrolli aastaraportis, et “Eesti ees seisvad demograafilised ja muud probleemid sunnivad riigi arengut terviklikult planeerima ning oma võimalusi kriitiliselt hindama.” Ta rõhutas, et me ei venitaks võimalike valikute ja otsuste tegemisega ajani, mil meil pole võimalik isevoolu kulgevaid protsesse mõjutada. Tegelikkuses on juhtunud just see, mille eest president Karis hoiatas.
Tegelemine otsustamatuse tagajärgedega
Üheks ilmekaks näiteks on kohaliku omavalitsuse võimekus (või võimetus) jõuda mõistliku aja jooksul haridusvõrgu otsusteni. Praegune reaalsus näitab, et 62 protsenti asustusüksustest on 1.-3. klassi lastest sõna otseses mõttes tühjad (st 2915 asustusüksuses elab 0-1 esimese kooliastme last). Omavalitsustele, kelle kohustus on haridusvõrku korrastada, on toimunud muutused aastaid teada – õpilaste arv on 20 aasta taguse ajaga vähenenud ca 40 protsenti. Linnad ja vallad on küll koostanud haridusvõrgu analüüse, kuid otsuste ja muudatuste rakendamise protsessini ei ole paljudes kohtades jõutud.
Jah, eesti vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, aga nagu kinnitavad ka rahvusvahelised ja siseriiklikud uuringud ning statistikaameti andmed, oleme otsustamisega paljudes omavalitsustes hiljaks jäänud. Tegeleme alles minevikuga kohanemisega, samas teades, et ka tulevikus on prognooside järgi sündide arv enamikes piirkondades languses. Näiteks 5-19- aastaste laste ja noorte arv on aastaks 2035 pooltes maakondades 20-30 protsenti väiksem, suurim kahanemine, ca 37 protsenti on Ida-Virumaal.
Valusamalt on tabanud otsustamatuse tagajärjed omavalitsusi, kus elanike arv ka peale ühinemist on keskmisest omavalitsusest väiksem (ca 5000+ elanikku) ja puudub üks tugev kogukondi liitev keskus. Avalikkusele on enam silma paistnud Rõuge, Lääneranna ja Suure-Jaani vallad, kuid sarnased probleemid on veel kolmandikes omavalitsustes. Kogukondade võitlused enam kui paarkümmend aastat tagasi välja kujundatud haridusvõrgu säilimise eest jätavad varju reaalsed faktid, mille tunnistamine näib keeruline ja mitmetes omavalitsustes lausa võimatu missioon.
Põhieesmärk – hariduse kvaliteet
Püüdes emotsioonid kõrvale jätta peaksid volinikud ja senise olukorra säilimise eest võitlejad mõistma, et kui omavalitsuses tegutsevates koolides on iga üldhariduskooli õpilase kohta õppepinda kahe- kuni kolmetoalise korteri jagu (ca 50 m2); pooltühi õppetaristu vajab üha suurenevaid ülalpidamiskulusid ja mahukaid investeeringuid, milleks puudub raha nii omavalitsusel kui ka riigil; õpetajatest enam kui pooled on pensionieas; kvalifitseeritud alustavate õpetajate järelkasv puudub ning õpetajate palk on selles piirkonnas üks Eesti madalamaid, siis ei saa enam otsustamist edasi lükata.
Seda mõtet kinnitas hiljuti ERR-i arvamusartiklis “Nõrk omavalitsus ja kaldus regionaalareng” ka haridusvõrgu korrastamise ekspert Rivo Noorkõiv, esitades küsimuse: kaua peaks hariduses koolivõrgu optimeerimisega ootama, kuni õppekvaliteet paneb lapsevanemad kooli valikul jalgadega hääletama?
Haridusvõrgu tehtud või tegemata jäänud otsused mõjutavad õppekvaliteeti, õpetajaks õppijate kooli jõudmist ja püsimist enam, kui arvata oskame. Arusaam, et haridusvõrgu korrastamine tähendab vallale rahalist kokkuhoidu, on eksitee. Olemasolevat maksumaksja raha tuleb senisest targemalt kasutada. Võrgu korrastamisest vabanevad vahendid on vaja suunata eelkõige õpetajate, haridusasutuste juhtide, tugispetsialistide töötasude kasvuks ja õppekeskkonna investeeringuteks.
Vaja on selgeid otsuseid
Omavalitsuse haridusvõrgu kujundamisel tuleb lähtuda Eesti riigis kokku lepitud haridusvõrgu arengusuundadest (Haridusvaldkonna arengukava 2035), et hoida 1.-3., 1.-4. või 1.-6. klasside säilimist võimalikult kodu lähedal, koondada vanem põhikooliaste (7.-9. klassid) iga kohaliku omavalitsuse keskusesse ning gümnaasiumide pidamisel oleks selge vastutus riigil.
Nooremate kooliastmete hoidmist kodu lähedal on seni toetanud ka riigieelarvest igal aastal kohalikele omavalitsustele antav üldhariduskoolide õpetajate tööjõukulude toetus. Näiteks 2023. aastal anti ca 40 miljonit lisaraha just hõreasustusega ja väiksema õpilaste arvuga omavalitsustele, et luua võimalused maksta ka maapiirkonnas ja väiksemates põhikoolides õpetajatele õiglast palka. Õpetaja tegelik keskmine brutopalk täistööajaga töötamisel peaks sel aastal olema igas omavalitsuses vähemalt 2048 eurot. Seda võimaldab riigilt omavalitsustele antav üldhariduskoolide õpetajate palgatoetus. Kui keskmine palk jääb sellele alla, tasub kohaliku omavalitsuse juhi või voliniku käest uurida, kas selle põhjuseks on korrastamata põhikoolivõrk või põhikoolide arvelt hoitakse iga hinna eest üleval väikese õpilaste arvuga gümnaasiumiastet.
Ka riigikogu otsus, et keskhariduse vastutus on tulevikus riigil, suurendaks paljude omavalitsuste võimekust jõuda kiiremini haridusvõrgu korrastamise otsusteni. Sellise soovituse on andnud riigikontrolli 2022. aasta auditiaruanne “Gümnaasiumivõrgu korrastamine”.
Kohalike omavalitsuste autonoomsus tähendab vastutust jõuda vallavolikogus otsusteni ka siis, kui on vaja teha ebapopulaarseid, kuid tulevikku vaatavaid otsuseid.
Küsimus ei ole selles, kas, vaid kuidas muuta seni toiminud avalike teenuste korraldust, sest raha ja inimesi napib. Omavalitsuse võimekusest saame rääkida siis, kui jõutakse kokkulepeteni uutes haridusvõrgu jt avalike teenuste toimimismudelites enam kui üheks valimisperioodiks ehk vähemalt 10-15 aastat ette.