Aasta 2023 õppejõu laureaat Grete Arro ütles paari aasta taguses raadiosaates “Puust ja punaseks”, et hea õpetaja on see, kes on avatud ja uudishimulik. Õpetaja teab, et õpilase areng on alati võimalik ja pikas perspektiivis on tema tööl suur mõju.
Tunnustatud õppejõu kulda väärt sõnadel oleks enam positiivset mõju õpetajaks õppijate järelkasvule ning selles ametis juba töötavatele õpetajatele, kui õpetajametist ei maalitaks nii hariduspoliitika kujundajate kui ka õpetajate eestkõnelejate endi poolt pilti kui lõputust hädaorust. Kui õpetaja ise oma ametit ei väärtusta, siis ei tee seda ka keegi teine.
Meil on vaja rääkida ka õpetajatöö hüvedest. Need võivad tunduda haridusvaldkonnas töötavale inimesele iseenesestmõistetavana, aga laiemale avalikkusele, noortele ja karjäärimuutust plaanivatele inimestele, kes mõtlevad õpetajaametit õppima minna, võiksid need olla teiste ametitega võrreldes hinnatud väärtuspakkumine.
Hüved
Alustan hüvedest, mis õpetajaametis on, aga millest ei räägita või räägitakse vaid pooltõde.
Esiteks
Õpetajal on lühendatud tööaeg 35 astronoomilist tundi nädalas, teistel kõrgharidusega spetsialistidel on tööaeg 40 tundi nädalas.
Häälekamad haridusvaldkonna asjatundjad lisaksid kindlasti, et õpetaja tegelik tööaeg ei mahu kuidagi lühendatud tööaja sisse ära. Mahub küll, see sõltub eelkõige koolijuhi ja koolipidaja oskusest kujundada oma koolides mõistlik õpetaja töö- ja palgakorraldus. Sama oluline on ka õpetaja ja koolijuhi võimekus päriselt pidada sisulist arutelu õpetaja töölepingus kokku lepitavate tööülesannete ja töötasu teemadel.
Mõtteainet peaks pakkuma seegi, et võrreldes Eesti üldhariduskoolide õpetajate kohustuslikku õpetamisele kuluvat aega astronoomilistes tundides teiste riikidega, on meil kohustuslikke õppetöötunde OECD riikide keskmisest vähem1.
Püsiv ületunnitöö on töölepingu seadusest tulenevalt keelatud ka õpetajale. Seetõttu saab vajadusel olla nii koolijuhile kui ka õpetajale abiks õpetaja tööaja kaardistus, kus vaatluse alla võetakse terve õppeaasta, mitte üks nädal õppetöö korralduse intensiivsemast perioodist. Ühe hea näitena saab kasutada Alustavat Õpetajat, Toetav Kool MTÜ loodud õpetaja tööaja kalkulaatorit2, aga praktilises kasutuses olevaid õpetaja tööaja hindamise töövahendeid on teisigi.
Pean vajalikuks märkida, et 2012 aastal, kui õpetajate tööaja ja koormuse üle käisid samuti tulised vaidlused, oli arutluse all ka seadusemuudatus, mis lähtus põhimõttest, et kui õpetaja on kõrgharidusega tippspetsialist nagu arst või insener, siis on ehk õiglane õpetaja tööaeg muutagi nendega samaväärseks.
Mitmetes riikides on õpetaja tööaeg 40 tundi nädalas. Kümmekond aastat tagasi lükkasid meie õpetajad selle muudatuse tagasi. Ühiskond arvestas õpetajate ettepanekuid, kinnitades, et õpetajaamet väärib jätkuvalt erandina sätestatud lühendatud tööaega, samal ajal lootes, et õpetaja on ennast juhtiv ja oma tööaega oskuslikult planeeriv professionaal.
Teiseks
Õpetajatöö võlu on intensiivsete õpetamise perioodide vaheldumine vähem intensiivsetega. Eesti õpilasel on õppeaasta keskel neli vaheaega, mis kestavad kokku viis nädalat. Õpetajal on õpilastele mõeldud vaheajal 35 päeva õppeaastas ehk terve kalendrikuu, et planeerida teiste õpetajatega koostööd, ennast arendada, valmistuda järgmise perioodi õppetööks ja võtta vajadusel ka vabu päevi enese laadimiseks.
See on kahtlemata õpetajatöö positiivne eripära, mida ei ole näiteks suurt pingetaluvust nõudvatel kõrgharidusega politseiametnikel või arstidel.
Kolmandaks
Õpetaja põhipuhkus on 56 päeva, teistel kõrgharidusega inimestel, sh erasektoris töötavatel, on see enamasti 28 päeva ning avalikus sektoris töötavatel spetsialistidel 35 päeva. Teistest kõrgharidusega spetsialistidest saab õpetaja pikem puhkus võimalikuks seetõttu, et Eesti õpilastel on üks maailma lühemaid õppeaastaid (175 päeva).
Kui 2012. aastal arutleti, kuidas õpilase ja õpetaja koormust enam hajutada ning ühe ettepanekuna oli kõneks võimalus kooliaasta perioodi pikendada, siis lükkasid õpetajate esindajad selle ettepaneku tagasi põhjendusega, et parem on töötada intensiivsemalt ja lühema perioodiga, et nii õpilastele kui ka õpetajatele säiliks pikk suvepuhkus.
Neljandaks
Õpetajal on võimalus ennast täiendada sajaprotsendiliselt maksumaksja rahast ning tööandja tagab enesetäiendamise võimaluse Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis ja rahvusvahelistes projektides ja seda vajadusel ka õppeperioodi kestel, säilitades täies mahus töötasu.
Paljudes koolides korraldatakse kooli õpetajatele ühiseid koolituspäevi ka mõnel esmaspäeval või reedel, suunates õpilased n-ö iseseisva õppimise päevale. Seegi on õpetajatöö boonus, sest näiteks ühe haigla arstid ja õed ei saa saata haiglaravil olevaid patsiente kodusele ravile seetõttu, et neil on asutusesisene koolituspäev.
Viiendaks
Eesti õpetajal on suur vabadus valida ise õpetamise meetodid ja õppematerjalid. Eesti kooli peetakse uuringute järgi teiste riikidega võrreldes üheks autonoomsemaks. Riiklik õppekava määratleb, milliste üldpädevuste kujundamisel on õpetajal võimalik õpilase arengut toetada ning mida valdkondade lõikes õpetada. Õpetaja ja kooli juhtkonna koostöös on võimalik luua oma kooli õppekava ja ise otsustada, kuidas õpetada.
Kui palju mõtleb õpetaja sellele, et nõukogudeaegses haridussüsteemis olid õpetajate paljud praegused võimalused ja vabadused rangelt keelatud (näiteks alternatiivpedagoogika meetodite rakendamine jne)? Pigem kurdame, et on võimaluste ja info küllus, mis teeb valikud hoopis raskemaks.
Leiutamegi uuesti jalgratast
Soovin ümber lükata avalikkuses valju häält teinud haridusvaldkonna eestkõnelejate eksitavad väited nagu oleks õpetaja põhitöö kontakttundide andmine ja selle eest saadakse palka vaid alammääras ning kõik õpetaja teised ülesanded on lisatöö, mille eest makstakse lisatasu.
Lähtudes kehtiva tööõiguse loogikast tasustatakse lisatasuga ainult ajutise iseloomuga lisaülesannete täitmist. Lisatasuga tasustatud tegevused peavad mahtuma üldtööaja sisse. Lähtudes eelnevast ei ole mõistlikku selgitust, miks peaks klassiõpetajana töötav õpetaja saama klassijuhataja töö eest, mis on tema õpetajatöö üks osa, eraldi lisatasu, kui see saab olla õpetaja põhipalga osa ja tagab talle suurema töötasukindluse.
Aastast 2013 kehtiv põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse paragrahv 75 lõige 3 ütleb selgelt, et õpetaja tööaja arvestamise ja töötasustamise aluseks on ametikoht. Õpetaja tööaeg jaguneb vahetu õppekasvatustöö ja teiste, töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest tulenevate või tööandja antud ülesannete vahel.
Seaduses kirja pandut toetab ka 2015. aastal allkirjastatud heade kavatsuste kokkulepe. Selles kinnitasid kõik osapooled, et väärtustatakse õpetaja kõiki ülesandeid, sh et õpetaja ei anna töötasu alammäära eest enam kui 24 kontakttundi, õpetajate töötingimused loob eelkõige koolijuht ning õpetajate tööülesannete jagamisel ja et töö tasustamisel lähtutakse õpetaja arengu ja hindamise aluseks olevast kompetentsimudelist.
Kahjuks ei leia kokkulepet enam ühegi allkirjastanud organisatsiooni veebilehelt. Seega on kõik allakirjutanud justkui aru saanud 2013. aastal jõustunud seadusemuudatuse mõttest, kuid selle tänaseks kahjuks unustanud. Ja nii leiutamegi uuesti jalgratast.
Aeg oleks kümmekond aastat tagasi riigikogus heaks kiidetud seadusesätteid hakata mõtestama ja täitma ning õpetajaameti hüvedest kõva häälega rääkima.
Õpetajate töötasu kasv on kahtlemata vajalik, see on üks ja oluline osa väärtuspakkumisest, aga täistööajaga töötavaid õpetajad, kellele makstakse töötasu vaid alammääras, on Eestis pigem erand kui reegel.
Õpetajatöö hüved ja kooli juhtkonna loodud hea organisatsioonikultuur ning õpikeskkond, mis võimaldavad õpetajatel koostöiselt nüüdisaegset õpikäsitust ellu rakendada projektiõppe, üldõppe ja muus vormis, on sageli kõige tähtsam.