Lugesin hiljuti Lääneranna vallakodaniku Rait Maruste artiklit „Uus koolihoone iseenesest ei taga veel kvaliteetset haridust“ ja mulle tuli meelde paljustki spordimaailmas kasutatud ütlus: „Usud või ei usu- igal juhul on sul õigus“. Miks see ütlus on oluline? Sest kui meil puudub usk, et suudame luua kogukonna koostöös oma lastele parimat õppekeskkonda, siis oleme omavalitsuse ja rahvana läbi kukkunud. Võidavad need, kes iseenda võimekusse usuvad.
Valla üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegia hindamise eelnõu avalikustamisel tõi Rait Maruste esile vallavanema ausalt välja öeldud fakti, et Lääneranna vallas rahvastik kahaneb. Maruste heidab vallavõimule ette, et kahaneva rahvastiku tingimustes uue koolihoone ehitamine on vallale liigselt kulukas. Pikema ja suurema strateegilise plaani elluviimise asemel eeldab ta vallavalitsuselt justkui tegevusetust või siis vähemalt väiksemalt mõtlemist.
Tuginedes Vabariigi Valitsuses kolm aastat tagasi heaks kiidetud Eesti haridusvaldkonna arengukavale 2035[1], selgub, et Lääneranna vallavalitsus ja volikogu on järjekindlalt toiminud justnimelt nii, nagu Eesti riik oma kõige kaalukamasse haridusvaldkonna strateegiadokumenti kirja on pannud: Omavalitsuse vastutus on tagada kvaliteetset haridust pakkuv, kaasav ja kestlik õppeasutuste võrk ja taristu, et haridus oleks kättesaadav ja ligipääsetav eri sihtrühmadele ning õppekeskkond toetaks nüüdisaegset õpikäsitust. Selleks tuleb kahaneva rahvastikuga piirkondades tagada kolmanda kooliastme õpe vähemalt omavalitsuse suuremates keskustes, sh kindlustades vajaduse korral õppes osalemist toetavad teenused, nt transpordi.
On kummastav, et Maruste süüdistab vallavalitsust ehitusrahadega „trikitamises“ oludes, kus regionaalminister ja valitsuserakonnad peavad juba aastaid seni veel tulemusteta diskussioone teemal, kuidas muuta kahanevate piirkondade omavalitsuste tulubaas avalike teenuste korraldamiseks jätkusuutlikumaks. Samas on just Maruste olnud aastaid aktiivne arvamusliider riigireformi ja kohalike omavalitsuste tulubaasi kõverpeegli teemadel ja ka ajakirjanduse veergudel toonud välja, millised on ääremaade valdade finantseerimise ootused riigile[2]. Millised on valla võimalused sellistes oludes arengut planeerida, kui riigi regionaalpoliitilised vaidlused ei ole jõudnud otsuseni ? Täpselt samasugused, nagu vallakodanikul, kes soovib oma pere ja laste elukeskkonda paremaks muuta- ta võtab laenu nii palju, kui rahakott lubab.
Maruste kogenud munitsipaalpoliitikuna teab ilmselt ka ise, et vallakodanike hirmutamine, mis kõik juhtub, kui valla laenukoormus on kõrge, tekitab vaid kogukondades vastandumist . Ometi on iga vallavoliniku oluliseim eesmärk oma kogukonna inimesi liita ja panna tegutsema ühiste ja valla arenguks vajalike suuremate eesmärkide nimel. Valla avalike teenuste optimeerimisega on Lääneranna vald viimastel aastatel otsustavalt tegutsenud just seetõttu, et valla areng ei toimuks isevoolu teed ja avalikud teenused optimeeritud struktuuris saaksid ka tulevikus vallaeelarvest finantseeritud.
Kurb on lugeda Maruste seisukohta: „ Näib, et valla juhtkond on jäänud kinni ideesse, nagu uus ja uhke koolihoone annaks iseenesest kvaliteetse hariduse. Paraku on see sügavalt ekslik arvamus. Füüsiline kehand õppetööks on ainult pool lahendust. Kui sedagi. Kvaliteetseks õppekeskkonnaks ja edukuseks on vaja küllalt õpilasi, motiveeritud ja kvalifitseeritudõpetajaid ja muudki.“
Esiteks. Lihula praegune koolihoone on amortiseerunud ja selline õppekeskkond õpilasi ja õpetajaid sh ka alustavaid õpetajaid, ülemäära suurt motivatsiooni tõesti ei tekita. Lihula on kohaliku omavalitsuse keskus ja seal õpib lõviosa valla õpilastest. Isegi kahaneva laste arvu puhul on ja jääb Lihulas vajadus hariduse kättesaadavaud tagada. Seega, pikas strateegilises plaanis uue hoone ehitamine on kõige mõistlikum ja vähem kulukam lahendus.
Teiseks. Kohaliku omavalitsuse kui koolipidaja põhieesmärgiks on luua õpilasi aga ka õpetajaid motiveeriv õppimise ja õpetamise keskkond. Olen päri kõikide nende tublide omavalitsuste ja koolide esindajatega, kes mullu sügisel Eesti Linnade ja Valdade Liidu korraldatud haridusvõrgu konverentsil jagasid minutivideotes[3] oma praktilisi kogemusi , et muutunud õpikäsituse ellu rakendamiseks ja õpilaste õpimotivatsiooni toetamiseks on paremad eeldused neil omavalitsustel, kus õppeks vajalikud ruumid on kaasajastatud. Seega, selleks et saada terviklik lahendus, tulebki teha algust Maruste viidatud „poole lahendusega“.
Eesti Arhitektide Liit koostas 2019.aastal raamatu „Muutuv kooliruum“[4]. Trükise koostajad ja arhitektid Kadri Klementi ja Katrin Koov on sissejuhatavas artiklis märkinud, et „Praegu õpib suurem osa Eesti lastest 1950.–1980. aastatel ehitatud tüüpkoolimajades, mis vastasid küll tollase ühiskonna ootustele ja nõuetele, kuid erinevad tublisti praeguse ühiskonna ootustest. Tehnilisest küljest hakkab tolleaegsete hoonete eluiga ümber saama, samuti on muutunud rangemaks energiakasutuse nõuded. See tähendab vajadust tõsiselt kaaluda, kas mõistlikum oleks vana hoone renoveerida või asendada hoopis uuega. Kosmeetiline remont ei ole pikemas vaates otstarbekas – eriti kui silmas pidada muutunud õpilaste arvu ja nüüdisaegset õpikäsitust, millele neid hooneid on raske kohandada.“
Kokkuvõtteks. Loodan, et nii Lääneranna vallakodanik Rait Maruste kui ka teised haridususku artikli lugejad nõustuvad arhitektide Kadri Klementi ja Katrin Koovi mõtetega, et füüsiline keskkond mõjutab väga olulisel määral, kui innukad on õpilased õppima ja õpetajad õpetama. Praegune noor põlvkond vajab paremaid sotsiaalseid oskusi: eneseväljendamine, mitmekesisuse väärtustamine, loov ja kriitiline mõtlemine, riskimine, aga ka toimetulek ebaõnnestumistega. Kõike seda saab kooliruum toetada (või pärssida), olles seega keskkond, mis kujundab noorte inimeste võimet avatud maailmas hakkama saada.
Soovin Lääneranna valla juhtidele, nii koalitsiooni kui ka opositsioonipoliitikutele, usku iseenda võimekusse ja kogukondade koostöösse. Tegusaid inimesi ei ole ääremaade omavalitsustes kunagi liiga palju. Aeg on pöörata valla valitsemises uus lehekülg ja töötada üheskoos selle nimel, et volikogus vastu võetud strateegilised otsused saaksid edukalt ellu viidud. Sellise tegutsemisega näitaks Lääneranna vald kõikidele teistele Eesti omavalitsustele eeskuju , et ühes väikeses aga tegusas Pärnumaa omavalitsuses tahetakse ja osatakse luua oma lastele parim õpikeskkond ja hariduse kvaliteet. Sest mitte miski ei sünni iseenesest. Suurimaks takistuseks on vallaelanike usk iseenda võimekusse.
Piret Sapp
koolijuht, omavalitsuste ja haridusasutuste koostööpartner (Haritus OÜ)
[1] https://www.hm.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/ministeerium/strateegilised-alusdokumendid-ja-programmid#haridusvaldkonna-are
[2] https://online.le.ee/2021/10/20/rait-maruste-riiklikult-korraldatud-aaremaastumine/
[3] https://www.elvl.ee/tegevussuunad-ja-valdkonnad/valdkonnad/haridus-ja-noorsoovaldkond#haridusvorgu-arenguk
[4] https://www.arhitektuurikool.ee/wp-content/uploads/2020/01/EAL_MuutuvKooliruum_web.pdf