Piret Sapp ja Hille Ilves: erakoolidest ja omavalitsustest

ERRis ilmus ajakirjanik Mirjam Nutovi arvamuslugu “Erakoolide jätmine omavalitsuse meelevalda on ohtlik“. Tekstist kumab läbi mure, et seadust luues on tehtud rumalaid otsuseid ja et kohalikud omavalitsused on erakoolide suunas kirveid loopivad hirmuäratavad olendid. Hirmul on suured silmad, eriti kui selgitused jäävad pinnapealseks.

Miks on kohalike omavalitsuste ja erakoolide pidajate koostöö vajalik?

Kohalikul omavalitsusel on oma territooriumil koolivõrgu korraldamise õigus ja kohustus. See tähendab, et kohalik omavalitsus vastutab, et igale oma valla või linna lapsele oleks õpilase jaoks tasuta ja õpilase vajadusi arvestav õppekoht tagatud.

Õppekoha tagamise kohustus jääb omavalitsusele ka siis, kui erakool, mille lapsevanem oma lapsele valinud, ühel hetkel uksed sulgeb.

Kui teatud eripärasid (näiteks konfessionaalne õpe) munitsipaalkool ei saa pakkuda või õppekohti oma koolides napib, on kohalikul omavalitsusel võimalus teha küsimuse lahendamisel head koostööd erakoolide pidajatega.

Erakooliseaduse loomisel saigi oluliseks tingimuseks, et kohalik omavalitsusüksus ja erakooli pidaja peaksid õppekohtade planeerimisel olema partnerid ja tegema tihedat koostööd.

Riik annab igal aastal erakoolide pidajatele õpilasepõhist haridustoetust õpetajate ja koolijuhtide töötasudeks, täienduskoolituseks, õppekirjanduseks, õppevahenditeks ja koolilõunaks.

Õpilasepõhine toetus sõltub sellest, kas koolipidaja tegutseb linnas või maapiirkonnas. Näiteks Tallinnas on õpilasepõhise toetuse aastane maht 2019. aastal ca 2000 eurot, Rõuge vallas aga 3000 eurot. Toetust antakse sarnastel alustel nagu kohalike omavalitsuste koolides õppivatele õpilastele.

Veebruaris 2018 rakendusid erakooliseaduse muudatused, millega loodi eraüldhariduskoolide pidajatele võimalused saada lisaks riigieelarvelisele haridustoetusele ka tegevuskulutoetust ehk nö kooli hoone ülalpidamise kulu.

Tegevuskulutoetust makstakse kohaliku omavalitsuse koolide tegevuskulu keskmise järgi, kui õppemaks on madal, hariduskulud on avalikud, kooli pidamiseks on tähtajatu tegevusluba ja kohalik omavalitsus on andnud erakooli pidajale nõusoleku riigieelarvelise toetuse maksmiseks. Tegevuskulutoetus õpilase kohta on 2019. aasta näitel keskmiselt 1092 eurot.

Jah, omavalitsusel on senisest suurem roll erakoolide pidajatele riigieelarvelise tegevuskulutoetuse andmisel. Kuid kohalik omavalitsusüksus ei saa teha otsuseid kaalutlemata, vaid peab lähtuma nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel sellest, kas piirkonna hariduse kättesaadavuse ja mitmekesistamise eesmärgil on vajalik erakooli õppekohti rahastada.

Selleks, et vald või linn saaks otsuse teha, peab tal olema selge arusaam ka oma munitsipaalkoolide võrgu arengust. Haldusreformi järgselt on kohalikud omavalitsused hakanud just selle teemaga väga aktiivselt tegelema, sest kui ei ole selget strateegilist plaani linna ja valla munitsipaalkoolivõrgu arendamisel, ei ole võimalik kujundada otsuseid ka erakoolide vajalikkusest.

Riigieelarveline haridustoetus ehk lõviosa riigieelarvelisest toetusest, mille erakoolipidaja saab, jätkub sõltumata sellest, kas kohalik omavalitsus annab nõusoleku tegevustoetuse saamiseks või mitte. Kui erakooli tegevus toimub õiguspäraselt ja tal on kehtiv tegevusluba, saab ta jätkata oma tegevust.